Uudised
Elin Uusväli ja Epp Lumiste artikkel “Kodus töötamisega kaasnevad varjatud ohud”
Äripäeva infolehes „Palk“ ilmus 9. detsembril 2016 advokaadi Elin Uusväli ning vandeadvokaadi Epp Lumiste artikkel „Kodus töötamisega kaasnevad varjatud ohud“.
Seoses ühiskonnas toimuvate muutuste ja infotehnoloogiliste lahenduste arenguga muutuvad mh traditsioonilised töösuhted, sh töötaja nõudmised tööandjale. Üha enam töötajaid eelistavad töökoha valikul ennekõike paindlikkust ning võimalust vajadusel tööd kodus teha. Arvestades nutiseadmete arengut ei ole kontoris töötamine enam hädavajalik. Kuigi kodus töötamine võib olla ahvatlev, ei tasu jätta tähelepanuta erinevaid maksuõiguslikke riske, mis kaasnevad kodus töötamisega.
Mis on kaugtöö ja kuidas selles kokku leppida?
Töölepingu seaduse § 6 lg 4 järgi võivad tööandja ja töötaja leppida kokku kaugtöö tegemises, st töötaja jaoks töökohustuste täitmises väljaspool tööandja ettevõtet, näiteks töötaja elukohas. Seadusandja on selgitanud, et kaugtöö tegemine eeldab seega kirjalikku kokkulepet. Samas kokkuleppe tingimuste ja selle üldsisu osas töölepingu seadus täiendavaid juhiseid ei anna.
Esmase asjana tuleks kokkuleppes reguleerida, kas tööandja hüvitab kodukontoriga seonduvad kulud. Näiteks kui töötaja kasutab ühte konkreetset tuba kodukontorina, siis saaks kokkuleppes sätestada tööandja poolt hüvitatava toa rendi suuruse. Samuti tuleks kokkuleppes reguleerida, kes tasub toa kasutamisega seonduvad jooksvad kulud ning millises ulatuses tasub tööandja töötaja sideteenuse kulud (telefon, internet vms).
Millised maksuriskid kaasnevad töötajale?
Esimene töötajale kaasnev maksurisk on seotud tööpinnana kasutusse antud toa kasutamisest saadud tuluga. Juhul kui töötaja ja tööandja lepivad omavahel kokku, et tööandja tasub töötajale renti toa kodukontorina kasutamise eest, siis peab tööandja rendisummast kinni pidama tulumaksu. Seega peab töötaja arvestama, et kokkuleppe alusel lõpuks ülekantud summa on tegelikkuses tulumaksumäära võrra väiksem.
Teiseks tuleb arvestada, et juhul kui tööandja kasutab osaliselt töötaja eluruumi ka kaugtöö tegemise kohana, siis võib töötaja kaotada õiguse küsida eluaseme intresse tagasi. Tulumaksuseaduse § 25 järgi on füüsilisel isikul õigus oma tulust maha arvata endale eluasemeks elamu või korteri soetamiseks võetud laenu või liisingu intress. Kui aga elamut või korterit kasutatakse ka ettevõtluse eesmärgil (st töökohana) võib tekkida küsimus, kas laenuintresse saab ikka täies ulatuses maha arvata.
Kolmandaks tuleb tähelepanu juhtida, et kui töötaja asub eluaset võõrandama ning seda on kasutatud osaliselt ka kodukontorina, siis ei pruugi kogu eluaseme võõrandamine olla maksuvaba. Tulumaksuseaduse § 15 lg 5 p 1 järgi ei maksustata tulumaksuga kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui füüsiline isik kasutas eluruumi kuni võõrandamiseni oma elukohana. Kui eluruumi aga kasutati ka ettevõtluse otstarbel – sh kodukontori pidamiseks, siis võib elukoha võõrandamisest saadud tulu osutuda vähemalt osaliselt tulumaksuga maksustatavaks.
Tööandjale on kaugtöö võimaldamine õiguslikult keerukas ja võib tuua kaasa maksukontrolli
Samas tuleb silmas pidada, et kodukontoris töötamine ei too maksuriske kaasa üksnes töötajale, vaid märkimisväärsed ohud esinevad ka tööandja jaoks. Näiteks võivad tööandja ja töötaja leppida kokku, et tööandja varustab töötaja kodukontori tööks vajalike töövahenditega (s.o tööks vajalikud seadmed ja inventar) nagu see on omane tavapärasele töösuhtele. Seejuures võib tööandja olla ekslikul arvamusel, et töötaja kodukontori tarbeks soetatud vahenditelt (inventarilt) on võimalik sisendkäibemaks täies ulatuses maha arvata.
Erinevad kohtuastmed on rõhutanud, et kui kodukontori tarbeks ostetud asjad (lambid, riiulid ja lauad) täidavad ka kodu sisustuse ülesannet, siis ei ole käibemaksu täies ulatuses mahaarvamine põhjendatud, vaid tuleb leida põhjendatud proportsioon. Siiamaani on kohtud aktsepteerinud sellise proportsioonina 50:50.
Seega, kuigi kodus töötamise võimaldamine aitab ehk säästa kontoriga seonduvaid kulutusi, ei pruugi see tööandja jaoks lõppastmes siiski odavamaks kujuneda. Tegelikkuses võib kodukontori sisustusega seonduva käibemaksu mahaarvamine kaasa tuua hoopis maksukontrolli. Juhul kui maksukontrolli raames peaks leidma tõendamist, et tööandja poolt sisendkäibemaksu mahaarvamine on olnud põhjendamatu (rakendatud on ebaõiget proportsiooni), siis tuleb tööandjal arvestada täiendava maksuotsuse alusel maksu ning ka intresside tasumise kohustusega.
Kokkuvõtteks vajab rõhutamist, et enne kaugtöö tegemise kokkuleppe sõlmimist tasuks töötajal hoolega kaaluda kodukontoris töötamisega kaasnevaid riske ja veenduda, et kodus töötamise mugavused kaaluvad üles sellega seotud võimalikud maksuriskid. Kui tööandja ja töötaja on aga juba kaugtöös kokku leppinud, siis tuleb arvestada, et selline töösuhe on suuremas osas seadusandluses reguleerimata ja jäetud valdavalt tööandja ja töötaja omavahelise kokkuleppe küsimuseks. Seetõttu tuleks võimalike vaidluste ja ebameeldivuste vältimiseks reguleerida täpselt kodukontoris töötamisega seonduvad tingimused (sh kodukontoris töötamisega kaasnevate kulude jaotumine ja nende tööandja poolt hüvitamine).
Täispikkuses artikkel on kättesaadav Äripäeva infolehe „Palk“ tellijatele siin.
Liitu LEADELL uudiskirjaga
