Uudised
Õigeksmõistev otsus Aivar Pilve kaitsealuse suhtes
Ringkonnakohus ei muutnud Tartu endise abilinnapea Artjom Suvorovi õigeksmõistavat otsust.
Kohus nõustus kaitsjaga kuriteomatkija tegevuses lubamatu teoprovokatsiooniga.
Tartu Ringkonnakohtu tänase otsusega jäeti rahuldamata prokuröri apellatsioon ja muutmata Tartu Maakohtu 23.03.2019 otsus, millega Tartu endine abilinnapea Artjom Suvorov mõisteti õigeks talle esitatud süüdistuses KarS §-de KarS § 294 lg 2 p-de 1,2 ja § 209 lg 2 p 2 – § 25 lg-te 1,2 ning Ivan Zayats süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi. Lisaks mõisteti A.Suvorovi kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus tema lepingulise kaitsja vandeadvokaat A. Pilve kaitsetasuna summas 4 194 eurot.
Vandeadvokaat A. Pilve sõnul on antud otsuse puhul muu hulgas oluline see, et kohus on rõhutanud põhimõttelisi seisukohti isiku süü tõendamise ja süütuse presumptsiooni tähenduses ning põhjalikult selgitanud, miks on süüdistus A.Suvorovi suhtes tõendamata. Kaitsja arvates on see eriti oluline olukorras, kus õiguskaitseorganid olid menetlusse kaasanud kuriteo matkija ning kaitse tõi tuvastatud asjaolude alusel välja matkija toimingud, mis väljusid selgelt matkimisele seatud teoprovokatsiooni piiridest. Kaitsja arvates on ringkonnakohtu lahend põhjalikult ja loogiliselt motiveeritud ning prokuröri apellatsioonis maakohtu otsuse suhtes tehtud etteheiteid ümber lükatud.
Artjom Suvorovile heideti süüdistuse kohaselt ette oma ametisesundi korduvat ärakasutamist ja selle eest varalise hüve vastuvõtmist altkäemaksuna, samuti altkäemaksu küsimises kolmanda isiku huvides ning kelmuse katset.
Ringkonnakohus nõustus maakohtu varasemate järeldustega ning ei leidnud, et kohus oleks rikkunud menetlusnõudeid ja kohaldanud valesti materiaalõigust. Kõiki tõendeid kogumis hinnates ei tuvastanud kohus, et A. Suvorovi tegevuses oleks väljendunud valmisolek võtta vastu altkäemaks ning asuda vastutasuna oma ametiseisundit kuriteo matkija huvides ära kasutama. Kohus nõustus A. Suvorovi ja tema kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilve esitatud tõendite analüüsiga, millest nähtuvad süüdistatava suhtlusest matkijaga eelkõige isiku abistamisele suunatud iseloomulikud tunnused. Seejuures leidis kohtu arvates tõendamist, et A.Suvorov järgis Tartu linnavalitsuse töökorralduse põhimõtteid, mille kohaselt tuleb esimesel võimalusel inimest aidata hinnates tema abipalvet ja taotlust. Kontrollitud tõendite alusel leidis ringkonnakohus, et A. Suvorov ei andnud kuriteo matkijale märku, ei konjakipudelite ega kinkekaartide puhul, et soovib enda tänamist. Ringkonnakohus nõustus A. Suvorovi kaitsjaga, et kinkekaartide vastuvõtmise asjaolud (kohene pöördumine linnapea juurde küsimuses, kuidas peaks sellises olukorras käituma) ning kinkekaartide tagastamine ei vasta altkäemaksu võtja tüüpilisele käitumismustrile. Seejuures rõhutas ringkonnakohus järgmist- Apellatsioonikohus nõustub maakohtuga selles, et matkija on ületanud teoprovokatsiooni. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et A. Suvorov ei ole ise andnud selliseks provotseerimiseks mingit põhjust. Kaitsja märgib õigesti, et altkäemaksu võtja peab vähemalt mingilgi määral üles näitama valmisolekut või teo soorituse alget, mida matkija provotseerimise käigus peaks edasi arendama või esile kutsuma. Antud situatsioonis sellega tegemist ei olnud.
Teises süüdistuse episoodis leidis kohus, et MTÜ Tartu Sotsiaalkapitali Arengukeskuse (esindaja V. Neborjakina) ja MTÜ Lõuna-Eesti Veteranide ja Pensionäride Liidu juhataja (I. Zayats) vahel sõlmitud leping ei olnud näilik ning üürilepingu sõlmimine polnud suunatud altkäemaksuna kolmanda isiku huvides. Kohus märkis, et üürileping on näilik eelkõige siis, kui tehtud tahteavalduste eesmärgiks ei ole üürilepingule omaste tagajärgede saabumine, s.t pooled ei soovi olla lepingu tagajärgedega õiguslikult seotud. Ringkonnakohus leiab, et antud asjas ei ole mingeidki asjaolusid, mis viitaksid I. Zayatsi ja V. Neborjakina vahel sõlmitud üürilepingu näilisusele. Kohtu arvates kinnitavad asjas kogutud tõendid poolte tegelikku tahet üürilepingu eset kasutada. Üürilepingu tingimused ei olnud ebamõistlikud ega erinenud oluliselt varasemast lepingust. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid asjaolule, et A. Suvorov peaks olema tänulik V.Neborjakinale.
Kolmandas, kelmuse katse episoodis rõhutas kohus vastuseks prokurörile, et kohus saab isiku süüdi mõista üksnes siis, kui ta on süüstavates tõendites veendunud. Antud juhul nähtub I astme kohtu otsusest, et uuritud tõendid tekitasid kohtus kahtluse telefonikõnede sisu vastavuses süüdistusele, s.o süüdistatava süüdiolekus. Telefonivestluste tegelikku ja täpset sisu ei olnud võimalik tõendada ka Tartu linnavalitsuse töötajate ütlustega. Samas ei olnud kohtu hinnangul võimalik tugineda E. Tobrelutsu ütlustele, mis tekitasid kohtus kahtlusi selles, kas ta kõigist asjaoludest õigesti aru sai. Maakohus on veenvalt ja tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina ära näidanud, miks pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs. Samuti on kohus ära näidanud, et konkreetseid asjaolusid arvestades ei ole süüdistusversiooni paikapidavus eluliselt usutav. Apellatsioonikohus leidis sarnaselt maakohtuga, et ainuüksi A. Suvorovi süüdistatava-staatus ei anna alust tema ütlustes kahelda ning loeb neid usaldusväärseteks. Seetõttu jääb kogutud tõendite alusel kohtule arusaamatuks, millisel viisil sai A. Suvorov kannatanule jätta muljet, et 5000 euro eest on võimalik tema „eluruumi probleem lahendada“ kui kannatanu oli pikka aega teadlik, et Tartu linnavalitsus ei saa õiguslikult tema poolt soovitud kujul talle sotsiaalkorterit võõrandada.
