Uudised
Jah, autoril on õigused. Ka reklaamimuusikas.
28.09.2020 tegi Riigikohus tähelepanuväärse lahendi intellektuaalomandi valdkonnas, analüüsides esmakordselt reklaammuusika pinnal muusikateoste kaitstust autoriõigustega ning selgitades, milliseid nõudeid saab autor esitada olukorras, kui tema autoriõigusi rikutakse.
Kuigi autoriõiguse seadus kehtib juba 1992. aastast, on Eestis autoriõiguste rikkumist puudutavate vaidluste maht siiski väike. Veel vähem on vaieldud spetsiifiliselt muusikateoste (ja nende osade) autoriõigusega kaitstuse üle.
Kõnealust vaidlust on ka varasemalt meedias lahatud ja see tundub selge. Helilooja Ivar Must lõi 1994. a muusikateose Põltsamaa Felixi reklaamile „Põltsamaa, ehtne ja hea“. Reklaami „näoks“ oli Ivo Linna, kes teost ka esitas. Aastakümneid hiljem kasutab Põltsamaa Felix, tänane Orkla Eesti AS, I. Musta poolt 1994. a loodud tunnusmuusikat jätkuvalt oma reklaamides – olles seda lasknud arranžeerida nii Stig Rästal kui ka Tanel Padaril (ja neile selle eest eelduslikult ka tasu maksnud). Heliloojalt selleks nõusolekut ei küsitud ja tasu ei makstud. Ega peetagi vajalikuks maksta.
Kohtuvaidluse pidamine ei olnud I. Musta jaoks eesmärk omaette. Enne kohtusse pöördumist üritas ta esmalt ja eelkõige saavutada Põltsamaa Felixiga kohtuvälist kokkulepet. See ei õnnestunud, suurfirma oli järeleandmatu. Seejärel pöördus I. Must kohtusse, nõudes autoritasu, teose õigusvastase kasutamise teel saadud tulu, kahju hüvitise ja jooksva viivise väljamõistmist.
Tundub lihtne? Tegelikult mitte.
Autoriõiguse seadus ei sätesta kindlaid reegleid muusikateoste kohta, üksnes seda, et muusikateosed on autoriõigusega kaitstud ja need võivad olla tekstiga või ilma. Kuna praktikas jõuab Eesti kohtutesse igal aastal vaid üksikuid intellektuaalomandi vaidlusi, on selliste vaidluste lahendamine keeruline, ajamahukas ning sageli ebaproportsionaalselt koormav. I. Musta poolt kohtusse hagi esitamisest on tänaseks möödunud üle nelja aasta, kuid jõustunud lahendit pole jätkuvalt. I. Must vaidles suurkorporatsiooniga, kelle ressursid (loe: rahakott) vaidluse pidamiseks on ilmselt põhjatud. See tegi ka vaidlemise keerukaks ja mahukaks. Näiteks, kuigi võiks eeldada, et osapooled keskendusid rahaliste nõuete esitamisele (ja vastuvaidlemisele), siis kohtuvaidluse esimest nelja aastat selliselt kokku võtta ei saa. Märkimisväärne osa maakohtu vaidlusest keskendus sellele, kas I. Must on teose autor või mitte. Kogu vaidlus ringkonnakohtus taandus aga sellele, kas Põltsamaa Felix on I. Musta autoriõigusi rikkunud või mitte – st kas Põltsamaa Felixi reklaamide „Põltsamaa, ehtne ja hea“ taustal kõlab I. Musta 1994. a loodud teos, mida on arranžeeritud, või on (igas reklaamis) tegemist uute originaalteostega. Samuti, kas üks osa teosest saab olla autoriõigusega kaitstud ja kui jah, siis kui pikk see osa peab olema. Seega üllatuslikult kulus oluline aeg vaidlusest diskussioonile, kas ja mitme noodi muutmine ja/või kas rütmi või helistiku muutmine toob endaga kaasa uue originaalteose loomise.
Lõplikku lahendust ei andnud ka kõnealune Riigikohtu otsus, kuid I. Must peab seda siiski omamoodi lahingu võiduks. Seda järgmistel põhjustel.
Esiteks, Riigikohus jaatas, et ka reklaammuusika (ja osa sellest) on teos, mis on autoriõigusega kaitstud. Teose autoriõiguse kaitse puhul, mille eelduseks on autori intellektuaalne looming, on oluline, et teoses kajastuks autori isikupära. Kui teoses peegeldub autori isikupära ning ilmnevad tema vabad ja loomingulised valikud, on see algupärasuse (originaalsuse) nõude täitmiseks piisav. Teose osa äratuntavus võib anda tunnistust sellest, et see kannab kindla autori käekirja. Seega võib ka väga lühike, mõnesekundiline teose osa (sh kahe takti pikkune helilõik) olla autoriõigusega kaitstud ja selle kasutamine autori loata keelatud, kui selles peegeldub autori isikupära ning ilmnevad tema vabad ja loomingulised valikud. Seega nõustus Riigikohus ringkonnakohtu järeldustega, et ka vaidlusaluse „Põltsamaa, ehtne ja hea“ reklaammuusika helitaust on autoriõigusega kaitstud.
Teiseks, Riigikohus nõustus ringkonnakohtuga, et Ivar Must on 1994. a teose autor.
Kolmandaks, Riigikohus märkis, et autoril on sageli raske või isegi võimatu tõendada, kuidas väidetavalt tema õigusi rikkuv teos on loodud, sh kas selle käigus on kasutatud tema teost või mitte. Sellest hoolimata nõustus Riigikohus ringkonnakohtu järeldustega, et I. Must on tõendanud, et Põltsamaa Felix on kasutanud aastatel 2013-2016 oma reklaamides I. Musta originaalteose arranžeeringut – st tegemist ei ole uute ja originaalsete teostega, mis oleksid vastavalt S. Rästa ja T. Padari poolt loodud (mida väitis Põltsamaa Felix). Seega jaatas Riigikohus, et Põltsamaa Felix on kasutanud I. Musta teost oma reklaamides ilma loata ja õigusvastaselt.
Neljandaks, Riigikohus jaatas, et autori poolt põhimõttelise nõusoleku andmine sel eesmärgil loodud teose kasutamiseks reklaamis ei tähenda, et autor oleks samaaegselt nõustunud teose kasutamisega väga pika aja jooksul mis tahes viisil, sh paljudes meediakanalites ja erinevate arranžeeringutena, selle eest tasu saamata.
Viiendaks, Riigikohus selgitas, et tellitud teose otstarbekohaseks kasutamiseks – nt käesoleval juhul reklaami tarbeks loodud muusika kasutamine (esialgses) reklaamis – antud luba ei hõlma üldjuhul luba teosest töötluste (arranžeeringute) tegemiseks. Seega nõustus Riigikohus ka selles ringkonnakohtuga, et I. Must ei ole andnud Põltsamaa Felixile nõusolekut oma teose arranžeerimiseks ja õigusvastaselt tehtud töötlustega I. Musta teosest on I. Musta autoriõigusi rikutud. Asjaolu, et I. Must lõi 1994. a teose Põltsamaa Felixi reklaamis kasutamiseks ning andis selleks nõusoleku, ei välista hiljem autori õigust tugineda autoriõiguse rikkumisele olukorras, kus ettevõte on teinud teosest arranžeeringuid ja kasutanud neid aastakümneid oma reklaamides.
Kõnealune kohtulahend on kahtlemata märgilise tähendusega. Lisaks sellele, et kohtud ei ole allakirjutanule teadaolevalt varasemalt analüüsinud reklaamide ja autoriõiguste omavahelist seost, ei ole teadaolevalt kohtus varasemalt ka sedavõrd detailselt ja üksikasjalikult analüüsitud muusikateoste (ja selle erinevate osade) autoriõigustega kaitstavust. Seega on Riigikohtu lahend ja selles toodud järeldused kindlasti olulised õiguspraktika edasiarendamise seisukohast. Lisaks annab ka lahend muusikutele ka õiguskindluse, et ka lühike muusikateos saab olla autoriõigusega kaitstud ja selle kasutamine autori loata keelatud, kui selles peegeldub autori isikupära ning ilmnevad tema vabad ja loomingulised valikud.
Riigikohtu otsusest sõltumata ei ole I. Musta saaga Põltsamaa Felixiga veel lõppenud. Riigikohus saatis asja tagasi ringkonnakohtusse. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus paremini põhjendama oma järeldusi väljamõistetava kahju suuruse osas ning lahendama ka I. Musta täiendava, autoriõiguste rikkumise teel saadud tulu väljamõistmise nõude. Seega jätkub vaidlus ringkonnakohtus.
Anneli Aab/ LEADELL Pilv Advokaadibüroo vandeadvokaat
